kolmapäev, 23. september 2009

Tiit Tarlap kandideeris auhinnale

Reedene «Sirp» kirjutas, et «Esimene Siugja Sulepea auhind Holger Kaintsile».

Kirjastusele Ji oli enam kui huvitav teada, et auhinna nominentide hulgas oli Tiit Tarlap ja tema romaan «Meie, kromanjoonlased». Alljärgnevalt siis paar teemakohast kirjakohta žürii liikmetelt.

Peeter Helme
Mulle endale jättis äramärgitud proosateostest sügavaima mulje just «Meie, kromanjoonlased». Sain sellest umbes samasuguse elamuse nagu lugedes ükskõik millist maailmakuulsat ulmeautorit, olgu siis näiteks Banksi või Simmonsit ...

Nagu nemad, nii on ka Tarlap suutnud kirjutada tasakaalustatud ja põneva ulme-eepose, kus on paras kogust märulit ja tulistamist, paaris filosoofia- ja ajalooteemaliste mõlgutuste ja fantaasiatega. Lugemisnaudingu tagab veel ka autori oskus ajada lugeja pea segi ootamatute sisuliste pööretega.


Karl Martin Sinijärv
Soovitan kindlasti lugeda Tiit Tarlapi «Meie, kromanjoonlased», mis on kõrgel tasemel klassikaline ulme ning koosneb tegelikult neljast eraldi lühiromaanist. Üleilmastumise viljastavates tingimustes pidasime teost siiski kröömike liig kosmopoliitseks.


Tiit Tarlapi romaani puhul ongi huvitav, et Ulmekirjanduse BAASi arvustused on kurjemad, kui Tarlapi puhul seni kombeks on olnud. Samas, ulmevälistest ringkondadest on seni vaid positiivset vastukaja tulnud...

kolmapäev, 22. juuli 2009

Kromanjoonlastest blogides

Olen viimased paar kuud aktiivsest blogimisest eemal olnud ning pole seetõttu saanud ka teiste blogisid sedavõrd põhjalikult jälgida. Ja nüüd siis leidsingi...

... et Tiit Tarlapi romaanist on kirjutanud Õhtulehe raamatublogi. Autoriks Jaan Martinson ja pealkirjaks «Tagasi tulevikku Eesti moodi».

... et ka blogis loterii on kirjutatud Tiit Tarlapi romaanist «Meie, kromanjoonlased».

Iga vähegi argumenteeritud arvamus on huvitav, olgu see siis negatiivne või positiivne. Konkreetselt need kaks olid soosivad ning huvitavad ka seetõttu, et pärinesid arvajatelt, kes loevad peale ulme ka muud kirjasõna.

esmaspäev, 25. mai 2009

Kromanjoonlastest BAASis ja Blogilehes

Kirjastamise juures polegi kõikse suurem raskus ehk kirjastamine ise... raamatu müümine on niisama keeruline tegevus, kui mitte isegi keerulisem.

Müümist aitab kindlasti edendada vastukaja. Positiivne vastukaja on hea ning isegi negatiivne vastukaja pole halb, sest kui võimalikul ostjal on poes silme ees paarkümmend raamatut ja kui vaid ühest neist on midagi ja kusagil kirjutatud, siis suure tõenäosusega võtab inimene kätte just selle ühe raamatu.

Ulmeraamatute promol on Eestis omad plussid ja omad miinused. Plussiks (nagu kõikjal maailmas) on ulmefännide olemasolu. On vähe kirjandusliike, mis võiks kiidelda sedavõrd aktiivse ja enamjaolt asjatundliku publikuga. Miinuseks on aga ulmelugejate teatav sektantlikkus ning suhtumine ulmesse kui kommertskirjandusse. See kommertsiteemaline eksiarvamus teeb aga raskeks ka eestikeelsete ulmeraamatute promomise, sest meedia arvates pole ulmekaid vaja promoda, sest need müüvad niigi ning kui kirjastaja promoda tahab, siis võiks ta hoopis lehepinda osta. Olgu, ma liialdan, aga üldjoontes see jutt kehtib.

Mingil määral aitab maakeelsete ulmeraamatute promole kaas Ulmekirjanduse BAAS. Mingil määral just seetõttu, et baasiarvustuste eesmärk pole teoste reklaamimine, et tegu on siiski ulmefännide n-ö kollektiivse lugemispäevikuga. Samas on inimesed erinevad ja erinevad on ka arvamused ning arvamuste paljususest loob arukas inimene enesele teose kohta siiski mingi pildi. Iseküsimus, et kui tõene see pilt on ja mida inimene selle pildiga peale hakkab.

Ka Tiit Tarlapi romaan «Meie, kromanjoonlased» on juba BAASiarvustusi pälvinud.

Hämmastava ootamatusena tuli aga eelmine nädal promo Blogilehest. Loomulikult olin ma andnud loa kasutada käesoleva blogi materjale, aga ma ei uskunud, et kohe asjaks läheb. Igatahes oli seda meeldiv näha ning loodan, et keegi sattus just seetõttu esimest korda siia blogisse.

teisipäev, 7. aprill 2009

Tiit Tarlap «Meie, kromanjoonlased»



Autor: Tiit Tarlap
Pealkiri: Meie, kromanjoonlased

Vorm: romaan

Ilmumiskoht: Pärnu
Kirjastus: Ji
Ilmumisaasta: 2009
Lehekülgi: 408
Sari: Ulmeguru soovitab
ISBN: 978-9985-9929-7-5

Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuurkapital, Pärnu linnavalitsus ja Sindi linnavalitsus.

Kirjastaja: (:)kivisildnik
Toimetaja: Jüri Kallas
Keeletoimetaja: Ragna Malm
Kujundus: Mart Anderson
Kaanepilt: Meelis Krošetskin

«Ulmeguru soovitab» on uus sari, kus ilmuvad raamatud ulmekirjanduse kõikvõimalikest alamžanritest. Raamatud on hoolikalt valitud kahe asjatundja poolt: ulmeguru Jüri Kallas ja (:)kivisildnik.

Tiit Tarlap on viljakas, aga kahjuks veel vähetuntud eesti ulmekirjanik. «Meie, kromanjoonlased» on autori neljas romaan ning seda võib mõneti pidada Tiit Tarlapi uueks tulemiseks.

Raamatus on kõike seda, mida Tiit Tarlapi teostest ootad. On mehiseid kangelasi, on põnevust, on seiklusi. Uudsem on vast see, et autoril on jätkunud aega ja hoolt nüüd ka kompleksema maailma ja keerulisema intriigi jaoks.

Sai pikalt kaalutud, aga lõpuks jäi siiski peale arvamus, et eestikeelset ulmesarja peab alustama eesti kirjaniku raamat. Tiit Tarlap ja tema romaan «Meie, kromanjoonlased» on kindlasti väärikas algus.

Katkendid romaanist:
Sarja blogi
«Algernon» 2009; aprill

Müügil wõrgupoodides:
Apollo
Rahva Raamat
Raamatukoi

Vastukaja:
Ulmekirjanduse BAAS
Blogileht

kolmapäev, 25. märts 2009

Katkend: Meie, kromanjoonlased

Rohust puhtaks pügatud järvekaldale hakkas rahvast kogunema juba enne päikeseloojangut. Nad tulid grupi- või paarikaupa, mõni eraklikum ka üksi. Vaid vähesed kandsid vormikombinesoone. Ei leidunud ainsatki naist, kes oleks asunud pikale uurimisretkele, võtmata kaasa parimat osa oma garderoobist. Ka meeste hulgas polnud peaaegu kedagi, kes toona arvanuks, et mitme täistiiru jooksul on mundrid kõik, mida nad vajavad. Nüüd sätendasid ja küütlesid linnarõivad kõigis vikerkaarevärvides, käepäraste vahenditega kohendatud soengud püüdsid üksteist üle trumbates pilke ja karmi ürglooduse ning alles ehitusjärgus kasarmulinnaku taustal mõjus see kõik mõnevõrra pentsikult. Kuid nende retk oli lõppenud ja nõnda olid nad otsustanud seda tähistada. Sest Emboril oleksid nad just niimoodi toiminud.

Arigna oli kaotanud igasuguse lootuse inimsummas Mercalit üles leida ja ühines oma laborirahvaga – õigemini kokkujäänud vähemikuga, kuna neiski olid paljudel paarilised mujal. See-eest oli laboriseltskond täienenud tulnukatega muudest lülidest, nii et arvulist kaotust polnud märgatagi.

Mercal oleks võinud mind ka ise üles otsida, mõtles Arigna tusaselt, oleks kohe pidanudki seda tegema. Ta oli hakanud mehe juuresolekuga harjuma ja leidis nüüd endalegi üllatuseks, et tunneb temast puudust. Ta tahtis, et Mercal seisaks tema kõrval. Hoiaks tal käest kinni. Eriti täna õhtul. Oli see mingi eelaimus?

«Aga võib-olla otsib tema mind samuti selles rahvasegadikus ega leia üles,» ütles ta endale lohutuseks.

Päike loojus punaselt puulatvade taha, pannes viimaste, peaaegu horisontaalsete kiirtega sätendama kivimid järve vastaskaldas. See oli siin selgete loojangute alatine lõppakord, kuigi imetlevad ahhetused andsid tunnistust, et mitte kõik rahva hulgast polnud sellega veel tuttavad. Siis hakkas kiiresti hämarduma, seejärel pimenema ja taevas, otse nende kohal süttis kaks eredat täppi. Need polnud tähed. Nii paistsid alt nende peade kohal rippuvad hiigelsuured tähelaevad. Ja täna õhtul, nagu nad – kes otsesest allikast, kes kuulu järgi – teadsid, oli lahkumisõhtu.

«Need laevad, Asso ja Ebrack teenisid meid hästi,» kaikus üle rahvamurru Ran Tukhari helivõimendiga tugevdatud hääl. Kahe laeva tippjuhid seisid oma meeskondade vastas väikesel poodiumil, seljad järve poole, et kõik neid näha võiksid. Praegu, taeva parema nähtavuse huvides ilma ühegi valgusallikata, paistsid nad küll üksnes kui salgake ähmaseid siluette, kuid olid siiski veel äratuntavad.

Teistest pisut eespool seisis kapten Tukhar, helivõimendi peos. Tema taga reastusid ta kolm abi Aira Loon, Reck Trono ja Alona Barl. Ebracki esindasid esimene abi Abid Throk ja kolmas, Ryss Ebeln. Aga kus olid siis kapten Atalan ja Drona Gral? See küsimus käis läbi pea mitte ainult Arignal, vaid kõigil ebracklastel ja tõenäoliselt ka enamikul assolastest, kui nad seal segunenud rahvana laugjal kaldaveerul seisid otsekui areenitribüünil.

Siiski, Drona Gral tõusis mööda viit astet poodiumile, hoiak jäik nagu paraadil. Ta jäi seisma Abid Throki kõrvale ja sosistas mehele midagi. Aga kapten Atalan? Noh, rahunesid ebracklased, küllap tuleb temagi, kui Drona juba saabus. Atalan oli teokas mees. Kõik olid harjunud, et tal oli alalõpmata käsil midagi, mida ei saanud enne lõpetamist pooleli jätta. Ehkki niisugusel hetkel näis see siiski veidravõitu...

Kõik need mõtted läbisid päid vaid mõne lühikese viivu jooksul, kapten Tukhar aga kõneles segamatult edasi: «Need laevad olid meile koduks pika aja vältel. Nüüd peame neist lahkuma. Pole enam energiat ruumihüpeteks ja meil pole ka enam kuhugi minna. Kogu meie elu on nüüdsest seotud üksnes selle planeediga siin.

Laevu, nagu te teate, ei saa maandada. Nad on kokku pandud paljude osade kaupa avakosmoses ja mõeldudki viibima üksnes seal. Maandumisel ei jääks nad terveks ning põhjustaksid tõenäoliselt korraliku katastroofi.

Me ei saa neid suunata ka orbiidile ümber planeedi, kuigi seal püsimine ei nõuaks energiat. Esiteks poleks sel mõtet ja teiseks langeksid nad ükskord ikkagi planeedile, kusjuures niisugune langemine lõpeks päris kindlasti katastroofiga. Niisiis jääb üle ainult üks: anda neile viimaste energiavarudega väike kiirendus lahtirebimiseks ja saata nad maailmaruumi. Autopiloodid on programmeeritud startima üheaegselt... poolteise ühiku pärast.»

Nad seisid need poolteist ühikut tõsiste, vaikivate ja peaaegu kohkunuina. Laevade kasutuks muutumine polnud mingi uudis. Nad teadsid seda ette juba siia tulles. Kuid kosmosehiiglased olid liiga kaua olnud nende elu keskpunktis, ainsaks kindlusetunde pakkujaks – koduks. Isegi siin, võõral planeedil, kuhu nad pidid jäämagi, tundsid nad end vapraina vaid tänu hiigellaevadele, mis seisid kindlalt nende seljataga või õigemini pea kohal – nagu alati. Nüüd jäid nad sellest seljatagusest äkki ilma ja tundsid end korraga nagu vanemateta jäänud lapsed.

«Nüüd see algab,» kuulutas Tukhar ühtaegu tuhmilt ja kõlavalt otsekui matusekõneleja.

Esialgu ei juhtunud midagi, üksnes laevakorpustelt peegelduv valgus lõi pisut värelema. Siis hakkas see aegamööda tuhmuma ja ka helendavate täppide kaugus teineteisest muutus aegamööda suuremaks. Nähtavasti ei olnud autopilootide programmeerijad pidanud vajalikuks koordineerida laevade kursse paralleelseteks. Oma üksildase teekonna lõpmatusse pidi kumbki neist sooritama omapead.

Kui vaadeldavad valgustäpid taevas üha nõrgenesid ja lõpuks kustusid, kostis inimmassist nuukseid. Jäi mulje, nagu poleks mitte nemad loobunud laevadest, vaid laevad ise neid maha jätnud. Nüüd täitis neid alles tõeline üksinduse ja hüljatuse tunne. Nad olid kaotanud Embori. Praegune hetk sümboliseeris ka ülejäänud kosmose kaotust. Jäi üksnes see võõras planeet nende jalgade all, ümbritsev pimedus ja alateadlik soov pea kuhugi ära peita.

Kellele oli neil veel loota? Nad polnud argade killast, kuid nii paljud õnnetused olid neid kurnanud ja praegune hetk sedavõrd oma kurba lummusse võtnud, et nad seisid oimetuina tähistaeva poole vaadates ja polnud võimelised muuks kui vaid imet ootama.

Ühtäkki süttis pimeduses korraga mitu lõkketuld – otse rahvahulga ees, poodiumist paremal ja vasakul. See toimus nii sünkroonselt ja kiiresti, et pidi olema varem plaanitud. Ja ka siis ei saanud see juhtuda ilma ohtra süütevedelikuta. Küttematerjal lahvatas leekidesse pea ainsa hetkega. Praeguses hingeseisundis näiski see nagu oodatud ime.

Muidugi olid nad jämedate okste kuhilaid märganud juba tulles, kui oli veel valge. Aga kes neist siis hoolis? Seesuguseid leidus igal pool. Õhtused elava tule lõkked olid esimeste päevade risuhävitamise vajadusest muutunud juba harjumuseks. Praegusel hetkel aga mõjus tuli nagu päästev ilmutus.

Tõusvas valguses nägid inimesed, kuidas Aira Loon majesteetlikul kõnnakul poodiumilt alla laskus. Oma heledas, leekide kumas sädelevas rüüs ja kõrge, keeruka soenguga nägi ta välja nagu iidne preestrinna. Väärika sammuga astus ta poodiumi ühel küljel kuhjuva oksahunniku juurde, läitis kõigepealt elektrisädemega käsivarrepikkuse tungla ja süütas sellega oksad. Need lahvatasid nagu kuiv õlekuhi. Siis möödus Aira poodiumi eest ning süütas ka teise pealõkke. See tehtud, tõusis ta muutumatu väärikusega tagasi üles, jäädes seisma kapten Tukhari kõrvale, et teda tunglaga veel enam valgustada. Ning ennast paratamatult samuti. Mõlema kapteni ülejäänud abid, kes seisid tagapool, olid ühe hetkega muutunud otsekui statistideks.

Poodium oli nüüd pimeduses seisva rahvahulga ees ainus heledalt valgustatud paik kogu ümbruskonnas. Kõik muu, mis valgust sai, ammutas seda otsekui poodiumi särast. Selles elavate leekidega ääristatud kõnetoolis näis olevat midagi sümboolset. Tuulevaikuses tõusis suits otse üles ning kõik nägid selgesti ja takistamatult, kuidas seni otsekui leinas langetatud peaga kapten Tukhar end aeglaselt sirgu ajas.

«Emborlased!» kaikus ta hääl helivõimendist üle rahvahulga. «Emborlased! Eriti aga Ebracki meeskond! Mul on edasi anda teade, mis tekitab ühtaegu kurbust, aga samal ajal ka austust. Kapten Atalan ei laskunud Ebrackilt enam alla. Ilmselgelt otsustas ta järgida iidset, veel kosmoselendude eelset ja rohkem meresõitjatele kuuluvat tava, et kapten ei jäta oma hukkuvat laeva maha.»

Ebracklastele tundus, nagu kõiguks maa nende jalge all. Kostis oigeid. Nüüd olid nad kaotanud veel ka oma kapteni – juhi, kelle peale võis kindel olla. See auväärne käitumine oli ehk üllas, aga... naeruväärne. Nad vajanuks Neller Atalani siin, iga päev. Oli lihtsalt uskumatu, et see mees, nende kapten, oli eelistanud neile, elusatele inimestele mingit elutut vrakki. See polnud üldse tema moodi!

Aga nüüd nad pidid muidugi uskuma. Nende oma kapteniabid seisid ju poodiumil ega lükanud teadet ümber. Ja ebracklased tundsid end veel enam maadligi surutuina.

Arignat läbis kahekordne valusähvak. See Mercali kadumine... Kas ka tema jäi oma kapteniga? Arigna ju teadis, kuidas nad läbi said, kaks pöörast dessantlast – üks endine ja teine praegune.

Aga Mercal ei saanud ju teha niimoodi ilma talle, Arignale ütlemata! Ta polnud käitunud sedamoodigi, nagu oleks tal midagi drastilist plaanis. Oli see siis mingi viimase hetke otsus? Ei, midagi oli siin väga valesti. Ja kui oli valesti Mercaliga, siis äkki... ka kapten Atalaniga. Ainult mis see oli?


* * *


Antud katkend pärineb Tiit Tarlapi romaanist «Meie, kromanjoonlased». Tegu on esimese köitega kirjastuse Ji sarjast «Ulmeguru soovitab». Raamat on trükitud ja jõuab lähiajal poodidesse.

esmaspäev, 9. märts 2009

Tiit Tarlap

Tiit Tarlap, Sindis elav eesti ulmekirjanik on avaldanud kolm romaani, kolm lühiromaani ja üksteist juttu. Lisaks ulmele on avaldanud ka kriminaaljutu ja kaks seikluslugu ning mälestusraamatu «Tšernobõl 1986».

Ulmedebüüdiks oli ajakirja «Noorus» 1988. aasta juuninumbris ilmunud jutt «Tänav akna taga».

Tiit Tarlapi tekste on avaldanud Pärnu ajalehed «Pärnu Postimees», «Kesknädal» ja «Pärnu Leht», aga ka «Liivimaa Kuller», «Lääne Elu» ja «Sakala» ning ajakirjad «Favoriit», «Horisont» ja «Algernon».

Sõprade abiga on ilmunud isekirjastuslikud raamatud «Viiking, kes armastas haisid» (2001) ja «Kurjuse tund. Koidiku lapsed» (2005). Debüütjutt ja kaks lühiromaani on ilmunud Raul Sulbi koostatud mahukas köites «Eesti ulme antoloogia» (2002).

Lühiromaan «Vihkamise suund» võitis 1998. aastal Eesti ulmeauhinna Stalker. Samale auhinnale on edukalt kandideerinud ka autori viis juttu/lühiromaani ja mõlemad raamatud.

Kolm Tiit Tarlapi juttu leiab wõrguajakirja «Algernon» vanast arhiivist.

Tiit Tarlapi uus romaan «Meie, kromanjoonlased» on kirjastuse Ji ulmesarja «Ulmeguru soovitab» esimene raamat.

kolmapäev, 4. märts 2009

Tagumine aeg selle blogiga alustamiseks

Tundub, et on tagumine aeg alustada raamatusarja «Ulmeguru soovitab» blogiga.

«Ulmeguru soovitab» on uus sari, kus ilmuvad raamatud ulmekirjanduse kõikvõimalikest alamžanritest. Raamatud on hoolikalt valitud kahe asjatundja poolt: ulmeguru Jüri Kallas ja (:)kivisildnik.

Sarja annab välja Pärnu kirjastus Ji, mis seni on kodumaisel raamatuturul silma paistnud eelkõige (nii sisult kui vormilt) hõrkude luuleraamatutega... kuigi on avaldatud ka proosat.

Blogiga alustamiseks on tagumine aeg aga seetõttu, et sarja esimene raamat, Tiit Tarlapi romaan «Meie, kromanjoonlased» on juba trükikojas ning peaks kõigi eelduste kohaselt järgmine nädal ilmuma.