Rohust puhtaks pügatud järvekaldale hakkas rahvast kogunema juba enne päikeseloojangut. Nad tulid grupi- või paarikaupa, mõni eraklikum ka üksi. Vaid vähesed kandsid vormikombinesoone. Ei leidunud ainsatki naist, kes oleks asunud pikale uurimisretkele, võtmata kaasa parimat osa oma garderoobist. Ka meeste hulgas polnud peaaegu kedagi, kes toona arvanuks, et mitme täistiiru jooksul on mundrid kõik, mida nad vajavad. Nüüd sätendasid ja küütlesid linnarõivad kõigis vikerkaarevärvides, käepäraste vahenditega kohendatud soengud püüdsid üksteist üle trumbates pilke ja karmi ürglooduse ning alles ehitusjärgus kasarmulinnaku taustal mõjus see kõik mõnevõrra pentsikult. Kuid nende retk oli lõppenud ja nõnda olid nad otsustanud seda tähistada. Sest Emboril oleksid nad just niimoodi toiminud.
Arigna oli kaotanud igasuguse lootuse inimsummas Mercalit üles leida ja ühines oma laborirahvaga – õigemini kokkujäänud vähemikuga, kuna neiski olid paljudel paarilised mujal. See-eest oli laboriseltskond täienenud tulnukatega muudest lülidest, nii et arvulist kaotust polnud märgatagi.
Mercal oleks võinud mind ka ise üles otsida, mõtles Arigna tusaselt, oleks kohe
pidanudki seda tegema. Ta oli hakanud mehe juuresolekuga harjuma ja leidis nüüd endalegi üllatuseks, et tunneb temast puudust. Ta tahtis, et Mercal seisaks tema kõrval. Hoiaks tal käest kinni. Eriti täna õhtul. Oli see mingi eelaimus?
«Aga võib-olla otsib tema mind samuti selles rahvasegadikus ega leia üles,» ütles ta endale lohutuseks.
Päike loojus punaselt puulatvade taha, pannes viimaste, peaaegu horisontaalsete kiirtega sätendama kivimid järve vastaskaldas. See oli siin selgete loojangute alatine lõppakord, kuigi imetlevad ahhetused andsid tunnistust, et mitte kõik rahva hulgast polnud sellega veel tuttavad. Siis hakkas kiiresti hämarduma, seejärel pimenema ja taevas, otse nende kohal süttis kaks eredat täppi. Need polnud tähed. Nii paistsid alt nende peade kohal rippuvad hiigelsuured tähelaevad. Ja täna õhtul, nagu nad – kes otsesest allikast, kes kuulu järgi – teadsid, oli lahkumisõhtu.
«Need laevad, Asso ja Ebrack teenisid meid hästi,» kaikus üle rahvamurru Ran Tukhari helivõimendiga tugevdatud hääl. Kahe laeva tippjuhid seisid oma meeskondade vastas väikesel poodiumil, seljad järve poole, et kõik neid näha võiksid. Praegu, taeva parema nähtavuse huvides ilma ühegi valgusallikata, paistsid nad küll üksnes kui salgake ähmaseid siluette, kuid olid siiski veel äratuntavad.
Teistest pisut eespool seisis kapten Tukhar, helivõimendi peos. Tema taga reastusid ta kolm abi Aira Loon, Reck Trono ja Alona Barl. Ebracki esindasid esimene abi Abid Throk ja kolmas, Ryss Ebeln. Aga kus olid siis kapten Atalan ja Drona Gral? See küsimus käis läbi pea mitte ainult Arignal, vaid kõigil ebracklastel ja tõenäoliselt ka enamikul assolastest, kui nad seal segunenud rahvana laugjal kaldaveerul seisid otsekui areenitribüünil.
Siiski, Drona Gral tõusis mööda viit astet poodiumile, hoiak jäik nagu paraadil. Ta jäi seisma Abid Throki kõrvale ja sosistas mehele midagi. Aga kapten Atalan? Noh, rahunesid ebracklased, küllap tuleb temagi, kui Drona juba saabus. Atalan oli teokas mees. Kõik olid harjunud, et tal oli alalõpmata käsil midagi, mida ei saanud enne lõpetamist pooleli jätta. Ehkki niisugusel hetkel näis see siiski veidravõitu...
Kõik need mõtted läbisid päid vaid mõne lühikese viivu jooksul, kapten Tukhar aga kõneles segamatult edasi: «Need laevad olid meile koduks pika aja vältel. Nüüd peame neist lahkuma. Pole enam energiat ruumihüpeteks ja meil pole ka enam kuhugi minna. Kogu meie elu on nüüdsest seotud üksnes selle planeediga siin.
Laevu, nagu te teate, ei saa maandada. Nad on kokku pandud paljude osade kaupa avakosmoses ja mõeldudki viibima üksnes seal. Maandumisel ei jääks nad terveks ning põhjustaksid tõenäoliselt korraliku katastroofi.
Me ei saa neid suunata ka orbiidile ümber planeedi, kuigi seal püsimine ei nõuaks energiat. Esiteks poleks sel mõtet ja teiseks langeksid nad ükskord ikkagi planeedile, kusjuures niisugune langemine lõpeks päris kindlasti katastroofiga. Niisiis jääb üle ainult üks: anda neile viimaste energiavarudega väike kiirendus lahtirebimiseks ja saata nad maailmaruumi. Autopiloodid on programmeeritud startima üheaegselt... poolteise ühiku pärast.»
Nad seisid need poolteist ühikut tõsiste, vaikivate ja peaaegu kohkunuina. Laevade kasutuks muutumine polnud mingi uudis. Nad teadsid seda ette juba siia tulles. Kuid kosmosehiiglased olid liiga kaua olnud nende elu keskpunktis, ainsaks kindlusetunde pakkujaks – koduks. Isegi siin, võõral planeedil, kuhu nad pidid jäämagi, tundsid nad end vapraina vaid tänu hiigellaevadele, mis seisid kindlalt nende seljataga või õigemini pea kohal – nagu alati. Nüüd jäid nad sellest seljatagusest äkki ilma ja tundsid end korraga nagu vanemateta jäänud lapsed.
«Nüüd see algab,» kuulutas Tukhar ühtaegu tuhmilt ja kõlavalt otsekui matusekõneleja.
Esialgu ei juhtunud midagi, üksnes laevakorpustelt peegelduv valgus lõi pisut värelema. Siis hakkas see aegamööda tuhmuma ja ka helendavate täppide kaugus teineteisest muutus aegamööda suuremaks. Nähtavasti ei olnud autopilootide programmeerijad pidanud vajalikuks koordineerida laevade kursse paralleelseteks. Oma üksildase teekonna lõpmatusse pidi kumbki neist sooritama omapead.
Kui vaadeldavad valgustäpid taevas üha nõrgenesid ja lõpuks kustusid, kostis inimmassist nuukseid. Jäi mulje, nagu poleks mitte nemad loobunud laevadest, vaid laevad ise neid maha jätnud. Nüüd täitis neid alles
tõeline üksinduse ja hüljatuse tunne. Nad olid kaotanud Embori. Praegune hetk sümboliseeris ka ülejäänud kosmose kaotust. Jäi üksnes see võõras planeet nende jalgade all, ümbritsev pimedus ja alateadlik soov pea kuhugi ära peita.
Kellele oli neil veel loota? Nad polnud argade killast, kuid nii paljud õnnetused olid neid kurnanud ja praegune hetk sedavõrd oma kurba lummusse võtnud, et nad seisid oimetuina tähistaeva poole vaadates ja polnud võimelised muuks kui vaid imet ootama.
Ühtäkki süttis pimeduses korraga mitu lõkketuld – otse rahvahulga ees, poodiumist paremal ja vasakul. See toimus nii sünkroonselt ja kiiresti, et pidi olema varem plaanitud. Ja ka siis ei saanud see juhtuda ilma ohtra süütevedelikuta. Küttematerjal lahvatas leekidesse pea ainsa hetkega. Praeguses hingeseisundis näiski see nagu oodatud ime.
Muidugi olid nad jämedate okste kuhilaid märganud juba tulles, kui oli veel valge. Aga kes neist siis hoolis? Seesuguseid leidus igal pool. Õhtused elava tule lõkked olid esimeste päevade risuhävitamise vajadusest muutunud juba harjumuseks. Praegusel hetkel aga mõjus tuli nagu päästev ilmutus.
Tõusvas valguses nägid inimesed, kuidas Aira Loon majesteetlikul kõnnakul poodiumilt alla laskus. Oma heledas, leekide kumas sädelevas rüüs ja kõrge, keeruka soenguga nägi ta välja nagu iidne preestrinna. Väärika sammuga astus ta poodiumi ühel küljel kuhjuva oksahunniku juurde, läitis kõigepealt elektrisädemega käsivarrepikkuse tungla ja süütas sellega oksad. Need lahvatasid nagu kuiv õlekuhi. Siis möödus Aira poodiumi eest ning süütas ka teise pealõkke. See tehtud, tõusis ta muutumatu väärikusega tagasi üles, jäädes seisma kapten Tukhari kõrvale, et teda tunglaga veel enam valgustada. Ning ennast paratamatult samuti. Mõlema kapteni ülejäänud abid, kes seisid tagapool, olid ühe hetkega muutunud otsekui statistideks.
Poodium oli nüüd pimeduses seisva rahvahulga ees ainus heledalt valgustatud paik kogu ümbruskonnas. Kõik muu, mis valgust sai, ammutas seda otsekui poodiumi särast. Selles elavate leekidega ääristatud kõnetoolis näis olevat midagi sümboolset. Tuulevaikuses tõusis suits otse üles ning kõik nägid selgesti ja takistamatult, kuidas seni otsekui leinas langetatud peaga kapten Tukhar end aeglaselt sirgu ajas.
«Emborlased!» kaikus ta hääl helivõimendist üle rahvahulga. «Emborlased! Eriti aga Ebracki meeskond! Mul on edasi anda teade, mis tekitab ühtaegu kurbust, aga samal ajal ka austust. Kapten Atalan ei laskunud Ebrackilt enam alla. Ilmselgelt otsustas ta järgida iidset, veel kosmoselendude eelset ja rohkem meresõitjatele kuuluvat tava, et kapten ei jäta oma hukkuvat laeva maha.»
Ebracklastele tundus, nagu kõiguks maa nende jalge all. Kostis oigeid. Nüüd olid nad kaotanud veel ka oma kapteni – juhi, kelle peale võis kindel olla. See auväärne käitumine oli ehk üllas, aga... naeruväärne. Nad vajanuks Neller Atalani siin, iga päev. Oli lihtsalt uskumatu, et see mees, nende kapten, oli eelistanud neile, elusatele inimestele mingit elutut vrakki. See polnud üldse tema moodi!
Aga nüüd nad pidid muidugi uskuma. Nende oma kapteniabid seisid ju poodiumil ega lükanud teadet ümber. Ja ebracklased tundsid end veel enam maadligi surutuina.
Arignat läbis kahekordne valusähvak. See Mercali kadumine... Kas ka tema jäi oma kapteniga? Arigna ju teadis, kuidas nad läbi said, kaks pöörast dessantlast – üks endine ja teine praegune.
Aga Mercal
ei saanud ju teha niimoodi ilma
talle, Arignale ütlemata! Ta polnud käitunud sedamoodigi, nagu oleks tal midagi drastilist plaanis. Oli see siis mingi viimase hetke otsus? Ei, midagi oli siin väga valesti. Ja kui oli valesti Mercaliga, siis äkki... ka kapten Atalaniga. Ainult mis see oli?
* * *
Antud katkend pärineb Tiit Tarlapi romaanist «Meie, kromanjoonlased». Tegu on esimese köitega kirjastuse Ji sarjast «Ulmeguru soovitab». Raamat on trükitud ja jõuab lähiajal poodidesse.
Tiit Tarlapi romaani puhul ongi huvitav, et Ulmekirjanduse BAASi arvustused on kurjemad, kui Tarlapi puhul seni kombeks on olnud. Samas, ulmevälistest ringkondadest on seni vaid positiivset vastukaja tulnud...
.jpg)
.jpg){kind=small}