esmaspäev, 25. mai 2009

Kromanjoonlastest BAASis ja Blogilehes

Kirjastamise juures polegi kõikse suurem raskus ehk kirjastamine ise... raamatu müümine on niisama keeruline tegevus, kui mitte isegi keerulisem.

Müümist aitab kindlasti edendada vastukaja. Positiivne vastukaja on hea ning isegi negatiivne vastukaja pole halb, sest kui võimalikul ostjal on poes silme ees paarkümmend raamatut ja kui vaid ühest neist on midagi ja kusagil kirjutatud, siis suure tõenäosusega võtab inimene kätte just selle ühe raamatu.

Ulmeraamatute promol on Eestis omad plussid ja omad miinused. Plussiks (nagu kõikjal maailmas) on ulmefännide olemasolu. On vähe kirjandusliike, mis võiks kiidelda sedavõrd aktiivse ja enamjaolt asjatundliku publikuga. Miinuseks on aga ulmelugejate teatav sektantlikkus ning suhtumine ulmesse kui kommertskirjandusse. See kommertsiteemaline eksiarvamus teeb aga raskeks ka eestikeelsete ulmeraamatute promomise, sest meedia arvates pole ulmekaid vaja promoda, sest need müüvad niigi ning kui kirjastaja promoda tahab, siis võiks ta hoopis lehepinda osta. Olgu, ma liialdan, aga üldjoontes see jutt kehtib.

Mingil määral aitab maakeelsete ulmeraamatute promole kaas Ulmekirjanduse BAAS. Mingil määral just seetõttu, et baasiarvustuste eesmärk pole teoste reklaamimine, et tegu on siiski ulmefännide n-ö kollektiivse lugemispäevikuga. Samas on inimesed erinevad ja erinevad on ka arvamused ning arvamuste paljususest loob arukas inimene enesele teose kohta siiski mingi pildi. Iseküsimus, et kui tõene see pilt on ja mida inimene selle pildiga peale hakkab.

Ka Tiit Tarlapi romaan «Meie, kromanjoonlased» on juba BAASiarvustusi pälvinud.

Hämmastava ootamatusena tuli aga eelmine nädal promo Blogilehest. Loomulikult olin ma andnud loa kasutada käesoleva blogi materjale, aga ma ei uskunud, et kohe asjaks läheb. Igatahes oli seda meeldiv näha ning loodan, et keegi sattus just seetõttu esimest korda siia blogisse.

3 kommentaari:

Mark ütles ...

A miks ei tee ulmeraamatutele kujundust Jaan Männik, ta peaks olema üks vähestest täieõiguslikest ulmekunstnikest eestis.
Tihti kipuvad ulmekate kaaned olema lapsikud või tekstiga mitteseostuvad.
Kettamaailma teosed on küll juba liiga kirevad, kuid siiski poes palju sümpaatsemad kui näiteks oli Tarlapi "Kurjuse tund"

Ulmeguru ütles ...

Noh, Eestis on ikka teisigi ulmekunstnikke kui Jaan Männik.

Miks Jaan Männik enam kujundusi ei teee, seda ma ei tea...

Anonüümne ütles ...

Jah, ilmselt nii see on